Tüdrukud kodus kunsti tegemas.

Nüüd meil siis see aeg käes, kus pliksid on huvitatud värvimisest, pliiatsitest, rasvakriitidest ja kõikidest neist erinevatest pulkadest, kust mõni kriips tuleb.
Peaksin veidi hoolsam olema ja kõik pastakad, markerid, vildikad... korralikult ära panema, sest kohe leitakse ju vaba pind kuhu joonistada. Näiteks võib see olla tapeet( toas on meil suur pastaka joonistus), laud, oma käed ja jalad, isegi naba on ära värvitud, näost rääkimata.

Hetkel on pidev küsimine: "Emme tahan vävvida!". Kui ma sellest välja ei tee siis tuleb Emili poolt uus küsimine: "Emme Juta tahan vävvida." Küsin siis võlusõna. See tuleb ka kohe "Palun".

Ja hakkamegi värvima. Seekord valib Brinnu heledad toonid ja Emili tumedamad. Kui varem pakkusin mina värve ja avasin ka värvitopsid, siis nüüd on: "mina ise", "emme mina", "ei taha", "tahan" jne.

Värvimine läks meil kenasti aga sel ajal kui meie Briannaga käsi pesime jõudis Emili ära värvida paberi, ennast ja oma riided. Ise oli ta üliõnnelik ja väga rahulolev. Kiitis veel ilusat rohelist värvi, mida topsi nagu eriti ei jäänudki.

Ja selline näeb välja siis Emili kui teda hetkeks üksi jätta.

Siin lükime pärleid nöörile ja see on õnneks selline tegevus kus riided jäävad puhtaks ja tegevus on sama huvitav.

Ja muidugi on meil tähtsal kohal ka nukumängud. Magama panemine, mis käib koos unelauluga, söötmine(vahel lausa küsitakse, mida nuku süüa tahab), potile panemine (mõnikord saavad nukud ka riielda, kui potti ei pissi) ja käruga jalutamine. Ega see nukuemme elu kerge pole.