Oli palav, väga palav.

Meenutusi suvest.

Palju päikest, õues olemist, vihmas ja vees hullamist.

Käisime suvel ka loomaaias.

Sandra 12 kuud...

ehk siis 1 aastaring täis.

Nüüd ta meil siis aastane pliks ja enam
ei mingi kuu tüdruk.
Sünnipäeval - 6. juuli oli ilus ilm, isegi väga kuum.
Pidu algas õhtul ja oli õues terrassil. Kõik meil ootasid
seda mõnusat sooja suve ja nüüd kui see käes siis
tahavad kõik ainult varjus istuda. Õnneks oli see
ka olemas, sest ega ma ka eriti seda sooja ja lämbet
ilma naudi. Lapsed muidugi olid rõõmsad, et õues
said olla ja lihtsalt mängisid ning jooksid ringi.
Eero aga lubas, et kui luulelainel on siis tuleb Sandra
kaardile ka luuletus. Tüdrukud aga meisterdasin ise
sünnipäevalapsele kaardid.

Virve kokkamas :)









Pliksidega terrassil


Oli rebimist, liimimist, värvimist ja kleepsude panemist.
Päris huvitavad tulid. Emme osa oli ainult vähesel
juhendamisel ja kirjutamisel. Ega pliksid ei luba
ju aidata. Kuulsin pidevalt ütlust: "Emme, mina
ise" ja nii nad siis kaarti meisterdasid. Selle üle
andmisel laulsime õnnitluslaulu ja oi kui palju
sai sünnipäevalaps kallisi ja musisi. Sandra hakkas
juba pahaseks saama, et Brinnu ja Emili teda
pidevalt oma kallidega piirasid.

Lapsed mänguhoos

Sünnipäevalaps koos
vanaemaga

Jaaniko, Jaaniko...

Jaanituli koos jaanilaulude -mängude, söögi-joogiga...

Ja ikka koos vanema ja noorema generatsiooniga. Terve oma küla ja ka teise küla rahvast oli kokku tulnud, et aasta kõige tähtsamat suvepüha tähistada.
Algul oli nagu plaanis, et meil emaga on oma jaaniülesanne - lapsi jälgida kuid kujunes kuidagi nii, et ikka ma olin võistluste kohtunik ja ema koos Eeroga olid need kes põnnide järele vaatasid.

Virve jaanikorraldajana viis läbi huvitavaid mänge ja kõik sujus ladusalt. Nalja sai palju ja rõõmsad tujud olid kõigil.
Mõõdeti ära ka kõige suurema kõhuga mees ja selle tiitli sai endale meie paps. Ta meil ikka päris kõhukas.

Jõudu näitasid mehed õllekasti tõstmises ja naised 6 l. veini tõstmises. Võidunumbrid olid meestel 1,6 minutit ja naistel 2,1 minutit. Tublimad said ka ülestõstetud kraami endale.
Toimus ka köievedu ja sel aastal suutsid meie küla mehed näidata oma tugevust ja naabriküla meestele ära teha. Küll nad olid selle üle uhked.
Palju oli ka osavusmänge. Osalejaid oli väga palju ja selle tõttu jäime hiljemaks tule süütamisega. Kuid öeldakse ju, et parem hilja kui mitte kunagi ning tuli süüdati ja vägev ta ka oli.

Tüdrukud nägid ära jaanitule, said veel kaua ringi joosta ja alles kell 01.00 sai nad autosse tudule pandud. Voodi oli neil ikka mõnus, seal oleks isegi maganud. Kui kell hakkas saama 03.00 istusin rooli ja sõitsin pliksidega Nõiale. Üles ärkasid nad alles hommikul oma voodis. Emili silm oli lahti juba enne kaheksat ning muidugi arvas ta, et emme võiks ju üles ärgata. Nii et minu magamine jäi ikka väga lühikeseks. :)

Pildid lisan juurde järgmine nädal, sest see ju nii minu moodi, et osa videojuhtmeid koju unustasin.

Nüüd ka pildid juures. :)

Tüdrukud kodus kunsti tegemas.

Nüüd meil siis see aeg käes, kus pliksid on huvitatud värvimisest, pliiatsitest, rasvakriitidest ja kõikidest neist erinevatest pulkadest, kust mõni kriips tuleb.
Peaksin veidi hoolsam olema ja kõik pastakad, markerid, vildikad... korralikult ära panema, sest kohe leitakse ju vaba pind kuhu joonistada. Näiteks võib see olla tapeet( toas on meil suur pastaka joonistus), laud, oma käed ja jalad, isegi naba on ära värvitud, näost rääkimata.

Hetkel on pidev küsimine: "Emme tahan vävvida!". Kui ma sellest välja ei tee siis tuleb Emili poolt uus küsimine: "Emme Juta tahan vävvida." Küsin siis võlusõna. See tuleb ka kohe "Palun".

Ja hakkamegi värvima. Seekord valib Brinnu heledad toonid ja Emili tumedamad. Kui varem pakkusin mina värve ja avasin ka värvitopsid, siis nüüd on: "mina ise", "emme mina", "ei taha", "tahan" jne.

Värvimine läks meil kenasti aga sel ajal kui meie Briannaga käsi pesime jõudis Emili ära värvida paberi, ennast ja oma riided. Ise oli ta üliõnnelik ja väga rahulolev. Kiitis veel ilusat rohelist värvi, mida topsi nagu eriti ei jäänudki.

Ja selline näeb välja siis Emili kui teda hetkeks üksi jätta.

Siin lükime pärleid nöörile ja see on õnneks selline tegevus kus riided jäävad puhtaks ja tegevus on sama huvitav.

Ja muidugi on meil tähtsal kohal ka nukumängud. Magama panemine, mis käib koos unelauluga, söötmine(vahel lausa küsitakse, mida nuku süüa tahab), potile panemine (mõnikord saavad nukud ka riielda, kui potti ei pissi) ja käruga jalutamine. Ega see nukuemme elu kerge pole.

Sõit Lõuna Eestisse

... ja täpsemalt siis Räpinasse Mägiotsa külla Männitammetallu.

Hommik nagu ikka oli pilves ja tuuline. Meie aga sellest välja ei teinud ja reisieelne meeleolu oli mõnus. Nii me siis startisime hommikul kahe autoga õemehe juubelile. Sõita on mõnus kui saab loodust imetleda ja niisama lobiseda. Pliksid nii kui autosse said, hakkasid oma lastelaule nõudma ja nii me siis lastelaulude saatel sõitsime. Emilile igastahes minu laulmine ei meeldinud ja nii ma kaasa laulda ei saanud. Ta meil vist individualist, rahul ainult enda esinemisega.
Vahepeatuse tegime Tartus Edeni keskuses. Seal sai veidi jalga sirutatud ja tähtsamad ostud tehtud. Pliksid said õhupallid ja kõik olid rahul.
Tore oli jälle üle pika aja õe pere näha. Viimati käisin seal 2 aastat tagasi ja muutusi oli ikka päris palju. Peale selle, et kodu oli ehitatud ja aeda kaunistatud, vudis juubelil ikka päris palju väikseid põnne.
Ilmaga meil vedas, puhus päris tugev tuul ja sääsed olid kõik peidus. Nii said lapsed õues joosta ja ei pidanud kartma neid hiiglaslike õgardeid.

Helina ja Priit oli endale aga suure kutsa Stefi võtnud, kellele meeldis lastega mängida ja oh seda naeru ja nalja.

Saime peenralt ka esimesed valminud maasikad, mis Eero meile õe aiamaalt käis otsimas. No olid ikka head küll. Oma peenramaa maasikad on parimad.

Pühapäeval olime jälle tagasi Väikese-Nõial ja küll tüdrukutel oli hea meel jälle Sandrat näha.

Meie kõige pisem tegelane.

Sandra 11 kuud.

Heal lapsel ikka mitu nime - Tanna, Sanna, Tannda ja nüüd siis Sanda. Nii on siis kutsunud minu pliksid Sandrat. Meile on ta Sandra ja hüüdnimi Sanna.

Mis tegelane ta siis meil on?

Vot selline :)

Energiline, isepäine, rõõmsameelne, edvistav, uudishimulik ja kiire. Eriti meeldib talle ringi tatsata (üritab ka kiirkõndi teha ja kõnni ajal ka hüpata) ja seda teeb ta juba mitu kuud.

Kuna ta ei ole eriti vaikne vaid tahab pidevas liikumises olla siis pampu vahetamine on ikka üks väga suur ettevõtmine. Mina jään igastahes jänni, eriti kui ta on pampusse midagi paksemat teinud.

Üks huvitav ettevõtmine on veel riidesse panemine. Kus ta küll selle meeletu siplemise ja kõva kisa võtab???? Õnneks mul neid muresid ei olnud.

Lobiseda üritab ta meil ka. Tähtsamad sõnad nagu emme, iss, tähhh (aitäh),utt (lutt), opa, mämm, papp ( pampu) on selged ja tihedas kasutuses.

Huvitav on veel see lösutamine. Kui põrandal on tekk ja padjad teeb ta meil huvitavaid vabalangemisi. Ise kui ta patjadele on maandunud on tal nii mõnus nägu ees nagu oleks see maailma parim asi.

Ja muidugi on veel minu tüdrukud Sandraga hädas, sest ikka on ju nii, et kõige parem on see mänguasi, millega teine mängib ja siis tüdrukud ikka tõrelevad: Tannda, ei tohi; Tannda ei rebi, Tannda ole pai ...

Palju kallisi ja musisi meie pisikesele preilile ja tema emmele, issile, õdedele. Olete meile väga kallid.

Jägala juga imetlemas ja rattasõit Kadriorus.

Üks igati mõnus pärastlõuna.

Jägala juga on ikka kevadeti selline kiire vooluga, vahutav ja kohisev.

Ka kivi oli huvitav vaadata, sest igasuguseid putukaid me seal nägime. Brianna arvas, et kõik mis liigub on väikesed ämblikud. :) Tal on nüüd kätte jõudnud mis see on? küsimiste periood. Ja küsib ta ikka väga tihti. Kui ma aga ei jõua piisavalt kiiresti vastata, siis pakub ta ka oma varianti, mis teinekord on päris naljakas.

Pabistasin veidi, kui treppidest hakkasime alla minema, et kuidas toime tulevad, sest see alla minek oli päris pikk. Pliksid aga nautisid treppidest käimist ning meelsasti oleks nad vast veel paar korda käinud. Sülle ei tahtnud keegi tulla.

Kadriorus linde ja rattasõitu nautimas.

Praegusel rattasõidul on paar head omadust: 1. emme, issi lükkavad ja me naudime sõitu; 2. õde lükkab ja ikka on hea; 3. kui istumisest ära väsin siis lükkan ise ratast või jooksen niisama ringi ja emme, issi naudivad ratta lükkamist.

Lapsed ja lasteaed.

Meie suured lasteaialapsed.

1. päev tutvusime lasteaiaga, mängukaaslastega, õpetajaga. Kõik oli väga kena. Pliksidel kõik uus ja huvitav. Kohe läksid mänguasju uurima ja muidugi mängida on ju mõnus. Üldmulje rühmast oli nii enam-vähem ok. Õpetajad on eakamad ja väga toredad - eriti üks neist tundus nii mõnusalt vanaemalik.

2.päev jäid pliksid 1,5 tunniks ilma emmeta lasteaeda. Mulle juba tundus, et näe kui hea, probleemi ei ole, sest tüdrukud läksid mängima ja minust välja ei tehtud. Kui aga lastele järgi läksin siis selgus, et Brianna tegi ikka kõvemat häält, sest emmet ju polnud kuskil. Ja kui ta siis mind nägi hakkasid tal lihtsalt pisarad voolama. Ei tea, mis ühe väikse lapse mõte küll oli kui ta avastas, et ei ole emmet ega issit. Õnneks ei ole ta siiski päris üksi, vaid omadest on ju kõrval siiski õde. Emili aga mängis sel hetkel laua taga ja tema ei kiirustanud sülle, vaid viis rahulikult oma mängu riiulile ja tuli siis riidesse panema. Sel hetkel mulle tundus, et ta nagu oli veidi solvunud, kuid kui juba riides olime, hakkas ta kohe oma päevast muljetama.

Kodus liumäel SIU

3. päev algas meil lahtiriietumine juba vesiselt. Brianna tihkus nutta ja teatas, et tema lasteaeda ei taha minna ja emme tuleb ka. Lõppes see siis sellega, et mina lahkusin lasteaiast Brinnu nutt kõrvus kajamas. See ei olnud sugugi hea tunne. Nii palju erinevaid emotsioone ja mõtteid käis peast läbi. Oli hetk, kus ma mõtlesin, et lähen ikka rühma ja rahustan ta maha. Sealsamas ma ju teadsin, et kui lähen siis pikendan ainult seda hüsteerilist nuttu. Issand kui raske mul see hetk oli. Juba tundus mulle, et kui ma kauem rühma ukse taga passin ja kurbi mõtteid mõtlen, hakkan ka ise nutma ja ... nii ma siis lõpuks otsustasin, et tulen koju ja kõik saab korda.

Kui lastele järgi läksin kordus sama, mis eelmisel päeval. Briannal ikka silm märg ja Emili nagu muuseas tuli esikusse ja noh, kui koju siis koju. Õpetajalt sain aga teada, et ka Emilil tuli väike nutuhoog peale, kuid see oli kiiresti möödunud.

4. päeva hommikul aga Brianna keeldus riidesse panemast ja lasteaeda minemast. Ütles, et emme tuleb ka lasteaeda ja kui mina seletasin, et pean tööle minema, öeldi lihtsalt: "emme ei tohi tööle minna." Nii algas meil hommik. Saime siis kuidagi riidesse ja lasteaia väravast sisse, kui Brianna samm väga, väga aeglaseks muutus. Isegi Emili hakkas hüüdma: Binnu, tule juba, ootame. Seekord oli pisaraid õnneks vähem, sest lapsed hakkasid sööma ja seda tegid ka minu pliksid. Brinnu silmis oli küll palve, et emme temaga oleks, kuid elu on karm ja kahjuks peab juba 2 aastane laps seda tunda saama.

Nüüd on siis nii, et kui mina hakkan rääkima, et homme läheme jälle lasteaeda, et seal on ju tore, palju huvitavaid mänguasju ja toredad poisid, tüdrukus ja õpetajad jne.... on Briannal kindel EI sõna ja pisargi kerge tulema. Emili kuulas meie juttu ja kostis siis selle peale:"Mina lähen siis üksinda lasteaeda, kui Binnu ei tule". Mul oli kohe veidi kergem, et ei pea kahte last moosima hakkama ja kas see siis ka aitab?

Lasteaias riidesse panemas.

Homme on siis see päev, kus nad esimest korda lasteaias magavad. Nii loodan, et nad väga protestima ei hakka. Eks siis paistab, kuidas läheb.

Siin esimene värvitöö lasteaias.

1 + 1 ja ongi juba 2

28. veebruar

Kes on kes?

Kes meil juba potil käib,

kelle naeru tuba täis,

kes hüppab nagu jänku hop ja hop,
kes issu kukil teeb koppadi-kopp?

Kes teeb aina pahandusi,

kes pudeliski paigal ei püsi,

ja kes see laseb lahti jonni,

kui ei lubata, kuid tahab kommi?

Kes ei taha jääda magama,

kes kipub voodist plagama,

kes ärkab üles nutuga,

kes tuleb issu-emme juurde nutuga?

Ma vastuse teil lihtsaks teen

"kes" asemel tuleb öelda "need",

Ja nüüd ma ütlen ilma riimita,

need on Emili ja Brianna.

(issu luuleread 26.02.2010)

Nüüd siis pidu peetud.

Lapsed aasta vanemad

ja juba päris asjalikud.

Sel aastal oli väga

vähe võõrastamist,

palju naeru ja mängimist.

Suured tänud kõigile, kes meiega sel nii tähtsal päeval olid, seda õnne ja rõõmu jagasid.

Armastame teid väga!!!

Jututuba

Emili ja Brianna jutud.
Kuna me juba suured ( kohe, kohe 2. aastased)
tüdrukud oleme, lobiseme meelsasti
ja mitte ainult emme, issiga vaid meil
ka juba omad jutud -
nalja, naeru ja vahel ka nutuga.




Õhtul voodis.
E: lutt on kadunud, täitsa lõpp, lutt kadund.
Lähen Emili juurde asja uurima.
Mina: kus su lutt on?
E: kadunud. Ise näitab voodi alla.


Enne magama minekut.

Brianna vaatab beebitv-st multikaid.
Ütlen tüdrukutele, et aeg magama minna.
B: praegu minu mulkikad. Oota(tõstab ühe sõrme püsti),
Binnu vaatab, Binnu mulkikas. Homme lähme.


Emili ja Brianna õpivad iseseisvalt magama jäämist.

Emili ronib voodist välja.
Lähen tuppa, tema seisab keset tuba.
Küsin:kus sa olema pead?
E: voodis,voodis.
Miks sa siis siin seisad?
E: hm,hm,hm.
Võtan Emili sülle.
E: voodis olen, pea padja peal.
Kallistab mind ja annab musi.
Panen Emili voodisse ja kordan:
pea padja peale ja silmad kinni.
E:pea padja peale, silmad kinni.
Soovin head ööd ja lähen toast ära.
Läheb mööda 3 minutit ja kõik kordub.
Brianna aga näeb juba ilusaid unenägusid.


Brianna tahab minna mana Helgi juurde.

Brianna tuleb tõsise näoga minu juurde
ja ütleb: mana Helgi juurde.
Mina: me ei saa minna. Oleme linnas.
Mana Helgi oma kodus, kaugel, maal.
B: sõidame maale, mana Helgi juurde.


Riid.

Panin esikus värava kinni,
et tüdrukud kööki ei läheks.
Emili aga tahtis minna,
kuna värav aga ees oli hakkas
kõvema häälega nõudma:
tahan kööki, tahan kööki.
Brianna läks Emili juurde,
ja ütles kõvema häälega,
ära jonni, ära jonni.
Emili vaatas õde ja ütles vastu:
ei karju Binnu.


Musirull või naerupall?

Küsin Brianna käest, kas ta on emme musirull.
Vastuseks tuleb ei. Mina aga ikka edasi,
et Brinnu on emme musirull.
Brianna jääb oma vastusele kindlaks.
Lõpuks siis küsin, et kes sa siis oled?
Kõlab rõõmsalt : emme naerupall!!


Oh kuusepuu, oh kuusepuu.

Laulame kodus laulu "Oh kuusepuu, oh kuusepuu,
sa oled mulle armas".
Seepeale kostub Brinnu pahane hääl:
Brinnule armas.
Laulame siis laulu uues versioonis.
Kui aga jõuame sõnadeni Brinnule armas
on järjekordne protest, et Emilile armas.
Ja nii me siis laulame laulu nii mitu korda läbi,
kui on pereliikmeid. Kuusepuu ju kõigile armas.

Laulame koos.

Laul põdral maja metsa sees.
Eriti meeldib pliksidele laulda refrääni.
Ja koos ikka mõnusam laulda, kui üksi.
B ja E koos: kop, kop lahti tee (koputame)
B: metsas kuri
E:jahimees
Mina: jänes
B:tuppa tule
E: sa
B:anna käppa
E. ka (teretame)
Nii me siis lõbusasti laulame.

Pidu, sõbrapäev ja tiigriaasta vastuvõtt.

Ja see kõik mahtus ühe nädalavahetuse sisse!

PEASÜÜDLANE, MEIE SÜNNIPÄEVALAPS!

Suurest söömisest pidulauas sain toidumürgituse,

kuid nüüd olen sellest toibunud. Pühapäeval

paastusin, sest midagi sees ei püsinud. Tegelikult

oli see mulle väga õpetlik - ära õgi kõike sisse, mis

vajalik pole. Kaal muidugi kenasti langes :)

Midagi positiivset kah.

SÕBRAPÄEV!

KAUNIST TIIGRIAASTAT!