Jõulud, jõulud, jõulud!

Sel aastal on mul jälle see mõnus jõulutunne.

Ei tea, kas see on tulnud koju toodud jõulupuust, piparkoogilõhnast, jõuluvana ootusest või mind ümbritsevatest kallitest inimestest. Igastahes on see tunne väga mõnus.

Ei saa ju mainimata jätta oma kõige kallimaid päkapikuplikse, kes mu juures ringi siblavad,kogu aeg millegagi tegelevad ja pidevalt millestki lobisevad. Jõulud koos põnnidega on palju huvitavamad ja rõõmurikkamad. Pliksid panevad elu vaatama hoopis teise pilguga ja õpetavad tundma rõõmu igast väiksest asjast, mida meie täiskasvanud kipume tihti unustama.

Kas või see, kui laps kallistab sind ja ütleb: "Emme, kallis oled". Ei ole ju raske lihtsalt kallistada ja öelda teisele, kui kallis ta on. Kui tihti me siis seda oma kallitele inimestele ütleme?

Või siis hommikul kui silmad lahti teen ja ta vaatab sind armsal pilgul ja ütleb: "Tere hommukit, emme" ja annab musi ning kui tahaks veidi veel silmi kinni panna, saan pai ja kutsutakse mind: "Emme, emme lämme tuppa, Emili (Bianna)sooja piima jooma".

Väikestest päkapliksidest on sirgunud juba päris suured ja asjalikud emme pisipikud.

Esimesel pildil siis meie kodu päkapliksid sellel aastal, teised kaks fotot on tehtud eelmisel aastal.

Ja muidugi oskavad meie kodu päkakad olla tõsised või väga vallatud, kavalad või siis jälle väga mõtlikud ning mõnikord kurvad ja veidi ka jonnakad :)

Jõulud veedame looduse rüppes. Ootan juba maale minekut ja ka tüdrukud räägivad pidevalt, millal nad oma Sannat (Sandra) näevad. Loodame siis ka jõulutaati näha, sest päkapikud ju ometi iga päev käivad ja sussi sisse midagi toovad. Vast nad siis ka jõulutaadile on rääkinud, et teda väga, väga Sepatallu 25.12 oodatakse.

KAUNEID LUMISEID JÕULE KÕIGILE!

Juba käes...

3. advent.

Kuhu see jõulukuu küll kiirustab?

Sai nagu alles advendi esimene küünal süüdatud ja nüüd siis põleb neid juba kolm.

Õnneks on siiski nii palju aega olnud, et jõulupärjad sai ustele ise meisterdatud ning üles pandud ja veidi veel tube kaunistatud.

Mul muidugi juba jõulud südames ja toad vist veidi ülegi ehitud. Aga nagu ma ju olen - (juba emagi ütles, et olin titena nagu väike harakas - kõik mis läikis, see mu silma särama pani) ei suuda midagi kappi jätta, et kõik tuleb

kapist välja võtta ja veidi veel juurde osta ning siis kenasti see tubadesse jagada ja üles riputada.

Väikene jõulupuu sai juba 2. advendil metsast toodud. See nüüd lastetoas olemas. Tuleb nüüd veel otsustada, kas sel aastal suure jõulupuu ka toome.

Käisime täna Kadriorus jalutamas. Küll oli mõnus ilm. Maad kattis valge lumevaip ja taevast lendles lumehelbeid aina juurde. Pliksidele oli see muidugi esimene kord, kus nad lumesajus jalutasid. Nii siis Emili aina vaatas taeva poole suu lahti ja üritas lumehelbeid süüa. Brianna aga vaatas parte ja tantsis neile.

Kui küsisin, mis häält part teeb, tuli Brinnu suust üks kõva häälega öeldud pääks, pääks.

Vestlus: "Tuleb..."

Mina jalutasin 5 meetrit eespool, kui kuulen selja taga Emili häält "Tuleb!" Mina muidugi kohe küsisin "Kes tuleb?" Emili: "Lumi tuleb".

Igastahes rahulikku ja mõnusat advendiaega kõigile.

Veidi ka loodust!

Päev algas sportlikult, ikka kepikõnni tähe all, kuid fotoka pistsin põuetasku ja mõtlesin, et kui mõni ilus koht silma jääb, siis jäädvustan selle. Ja muidugi.... neid kauneid kohti mida klõpsata oli päris palju ja see 1,5 tundi läks rohkem looduse imetlemise peale. Siiski, kui koju jõudsime olime päeva nautlemisega väga rahul.

Kui pool maad oli käidud, näitas Virve meile venitusharjutusi sabale??? Ise oli ta aga väga rahul ja õnnelik. Mina ja Madli aga poseerime Jaaniplatsi välikäimlaukse najal :)

Tagasiteel kohtasin väga armast ussikest, kes oli ära eksinud. Näitasin talle õige suuna ja panin ta kivi juurde ning soovisin kauneid unenägusid. Loodan, et selle kivi juures oli õige kodu ja praegu ta juba tudub mõnusasti.

Ja veel, kes siis muu, kui mu oma õde arvas, et kingib juba ette ära mulle nimepäevaks, vot sellised asjad.....

Ta oli kindel, et saabas toob õnne ja sammal on lihtsalt ju kaunis. Esimest väidet nagu ei usu, kuid sammal oli tõesti ilus.

Siin me aga läheme vanaemale külla. Jalutada on 100 meetrit kuid Emili arvas, et loodust peab nautima ja nii see väike retk kestis meil 20 minutit. Vaene koer, see oli väga ärevil, sest ei teadnud, kas minna Brianna juurde, kes 10 meetrit eespool oli või oodata Emilit, kes rohtu, lehti, jääkirmet ja kõike muud huvitavat vaatama pidi. Lõpuks Leedi lihtsalt sörkis ühe pliksi juurest teise juurde. Ta meil tubli lastevalvur.

Isadepäev

KALLIS ISSU!

ME ARMASTAME SIND VÄGA, VÄGA!!!

MUSID JA KALLID SULLE!!!!

BRIANNA JA EMILI

OLEME JUBA SUURED TÜDRUKUD.

MEILE MEELDIB:

PALJU LOBISEDA

RAAMATUID VAADATA

AJALEHTI SIRVIDA NING KUI VÕIMALIK SIIS KA NEID KÄRISTADA, SEST ON JU HUVITAV KUI ÜHEST PABERIST SAAB KOKKU PALJU.

KLOTSIDEST TORNI EHITADA JA SEE KA KOHE ÄRA LAMMUTADA, ET JÄLLE UUS EHITADA.

KÕIKE ASJU ÄRA PEITA, ET HILJEM NEED JÄLLE ÜLES LEIDA.

TURNIDA, KÕRGUSTESSE RONIDA, LIUMÄEST ALLA LASTA JA ÜLDSE IGASUGUNE LIIKUMINE ON MÕNNA.

MOBIILIGA HELISTADA VÕI SÕNUMEID VÕÕRASTELE TÄDIDELE SAATA.

POTIL PISSIDA. VAHEL KÜLL UNUNEB KUID EMME VÕIKS JU TIHEDAMINI MEELDE TULETADA!

ISE SÜÜA. VAHEL KASUTAME KA SÕRMI, ET TOIT PAREMINI SUHU LÄHEKS.

ISE RIIDEID SELGA PANNA. VAHEL ÕNNESTUB, VAHEL MITTE. TEINEKORD JUHTUB NII, ET ÜHTE PÜKSISÄÄRDE LÄHEVAD MÕLEMAD JALAD. ERITI TORE ON EMME JA ISSI ASJU SELGA JA JALGA PANNA.

OMA LUTT, MILLEST ME VEEL EI LOOBU. VAJAME SEDA MAGAMISE AJAL.

Õepoja sünna.

Enrico - Leo

2

Palju, palju õnne Enricole, tema emmele ja issile!

21. oktoobril kutsuti tüdrukud ( muidugi ka emme ) Juku mängumaale Enrico sünnipäeva tähistama. Tore vaheldus kodustele sünnipäevadele, sest kõik ju uus ja huvitav ja mis põhiline, keegi ei rabanud teiselt mänguasja ära, ega tulnud kaebama: "minu oma, minu oma". Piisas kolmest liumäest, kiikedest, autodest, kööginurgast ja klotsidest. Me saime vahepeal isegi ilma lasteta kohvi juua ja neid eemalt jälgida.

24. oktoobril tulime ema juurde ja seal oli väike pidu - koogi ja joogiga.

Eks see sünnipäev on üks tore ja rõõmus päev! :)

Juubel!

Kallis ema!

Las olla su elus rõõmsad värvid,
Et säraks su silmad kui heledad pärlid.
Et su helisev naer ikka kaugele kajaks,
Et sind vajaksid need, keda sinagi vajad!

Palju õnne, tervist ja armastust!


Aastad mööduvad kiiresti ja kätte jõudis järjekordne tähtis päev omamoodi mõnusa juubelihõngulise numbriga.

Ema juubel sai peetud maal õues. Ilm oli mõnus. See olevat isal juba varem ära tellitud. Kuid ega vihm ja külm poleks meid heidutanud. Ja pealegi, sai ju veidi külmarohtu ka võetud. Põnnid aga pakkisime soojalt riidesse ja nii nad seal ringi vudisid.

Tore oli jälle kogu perega koos olla. Vanemat õde näeb ju nii harva. Ja muidugi, kus naised koos, seal ka mõnus jutuvada käis.
Õnneks oli aktiivseid lapsehoidjaid sünnal palju, nii et sain ka veidi laua ääres istuda ja rahvaga suhelda. Muidu ikka vaatan ringi- üks siin, kus teine? Ja ega nad siis paigal püsi, avastamist õues ju kogu aeg.

Ema ümbritsesid pidevalt kolm maragratti, sest meie ema on (tüdrukud lihtsustasid ja hakkasid manaks kutsuma) üks tõeliselt mõnus vanaema. Nüüd ta meil siis juba 9 kordne mana. Vana-vanaema staatust veel ei ole, sest noored tahavad enne pere loomist ikka ise elu nautida. Eks see õige ka ole. Ja ega õedki taha veel nii noorelt vanaemaks saada.

Ja muidugi, ei saa ju mainimata jätta magusalauda, mis mind sugugi külmaks ei jäta. Kaunis ja mmmmm... maitsev tort. Ma pidin :) sööma nii enda, Eero ja plikside eest. Kuigi (vast siiski õnneks) tüdrukud aitasid veidi ka süüa. Lohutasin end sellega, et järgmisel päeval lähen kepikõndi tegema ja vantsin need liigselt söödud torditükid endast välja.

Minul ja Virvel lõppes aga pidu teistest veidi varem, sest põnnid väsisid. Mässisime nad mõnusasti tekkidesse,sättisime pliksid vankritesse ja nii me siis jalutasime pimedas Nõiale. Õhtu oli külm. Sooja kuskil 10-e kraadi ligi aga õhkus on juba tunda sügise lõhna.

Homme, nagu maal ikka kombeks, saame jälle kõik ema juures kokku, et veidi veel lobiseda ja siis kaugemalt tulnud rahvas koduteele saata.

Kartulivõtt.

Käes on kartulivõtu aeg!
Hommik on veidi pilves. Huvitav, kas ka see aasta sajab vihma?
Aga ei. Seekord on taevas pilves ja puhub mõõdukas soe tuul. Korv kätte ja kartuleid korjama! Mulle on see üks meeldivamaid töid põllul. Muidugi ainult siis kui kartulivõtt ei toimu talgu-korras.
Lapsed jäid koju ja said oma liivakastis mängida ja lihtsalt õues olemist nautida. Eks järgmine aasta saavad omale ämbrid ja mul kohe kaks abimeest olemas.
Põllult leidsime ka huvitava kujuga kartuleid. Neist mõned ka jäädvustatud.
Üldiselt oli värskes õhus mõnus tööd teha.

Aeg lendab linnulennul.

Aasta ja pool on täis sellest ajast kui sündisid nii kaua oodatud beebipliksid. Sellesse aega on jäänud palju erinevaid emotsioone, nii halbu kui häid. Eriti raske oli see esimene pool aastat, kui ma ise olin väga haige ja ei suutnud kuidagi näha seda õnne, mis mulle antud oli. Ju siis olin ma mässitud oma tumehallidesse pilvedesse, kus harva juhtus päike olema. Siiski saan nüüd öelda, et ma olen üks väga õnnelik inimene,

sest mul on väga tubli mees, kes hoolitses nii minu kui ka imetillukeste tütarde eest.
Ja veel õde Virve, kes oli kui kanamamma, kes mu pisikesed tipsud oma kaitsva tiiva alla võttis...
Ja muidugi veel tublid abistajad - mu ema ja õetütar Kättli.
Ei oska ja vast ei ole ka piisavalt neid häid sõnu, mida kõike ütlema peaks, kuid südames olen ma neile selle hoolitsuse ja armastuse eest ülimalt tänulik!

Nüüd on meie kodus palju päikest, on rõõmsameelsed pliksid, kes enamjaolt naeravad, kuid kes oskavad ka jonnida ja oma nõudmisi esitada. Nõudmistest esikohal on hüüdmised: anni-anni, oue-oue ja ommo-ommi. Need on siis vanni, õue ja kommi. Neid me nõuame iga päev ja kui kohe ei saa, siis läheb nägu mossi küll.
Õues on meil lemmik kohaks saanud liivakast. Emili muidugi arvab, et kühvliga või ämbriga võiks liiva ikka suhu ka kallata ja et väikesed kivid kõlbavad söögiks imehästi.

Meeleldi nad veel lesivad murul ja seal nad siis ennast veeretavad - näod õnnelikud peas.
Lemmikmängudeks on meil peitus ja pallimängud. Peidame ennast kõikvõimalikesse kohtadesse või paneme endale rätiku pähe ja oleme jälle peidus. Piisab ka sellest, kui käed silmade ette panna ja silmad kinni pigistada ja hüüda:kuk-ku,kuk-ku.

Hetkel on käsil tõsine ettevõtmine – pissipotil käimine.
Meie on ta olnud selline:
I etapp - ikka püksi pissimine
II etapp – põrandale poti kõrvale pissimine
III etapp- teise tuppa pissimine siis emmele teadvustamine piss- piss.
IV etapp – püksi ja potti pissimine
V etapp – rohke potti pissimine, kuid põrandale ja püksi juhtub ka tulema.
VI etapp – ???????
Loodan, et see viimane on iseseisvalt potil käimine.
Ah jaa, siis veel selline huvitav asi nagu streigipiss. Kui jonnime ja oma tahtmist ei saa, siis laseme püksi. Sellised lood siis pissil käimisega.

Juttu on meil ka palju. Emili kordab järgi kõiki sõnu, Briannal rohkem pudikat, kuid tulevad ka sõnad. Huvitav on nende omavahelist juttu kuulata. Aru nad igastahes üksteisest saavad.

Söömisega saame juba kenasti hakkama. Vahel juhtub ikka suust mööda minema aga küll me õpime veel.

Jõudu ja jaksu kõigile emmedele oma kluttide ja plikside kasvatamisel!

Inglid ja imed.

Täna juhtus taas kord suur ime - siia maailma sündis üks kallis ja armastatud lapsuke oma vanemaid, õdesid ja teisi kalleid inimesi enda saabumisega rõõmustama. Minu õe peres on kasvamas armas tüdrukutirts, kes arvas, et kosub emme kõhus tugevaks nelja kiloseks trullaks(4,190g.). Kolm õde said endale veel ühe õe ning minu pliksid ootavad uut mängukaaslast juba pikkisilmi.
Ise olen väga õnnelik, et juures on veel üks lapsuke. Ootasime kõik teda ju nii väga . Eks nüüd paistab, kas temast traageldis ka saab, sest kõhus ta küll diskotas nii, et õe kõht tundus vahel väga suur mügarik, mis hetkega võis jälle muutuda suureks lainetuseks.
Mis aga nimeks tuleb, seda me veel ei tea.
Homme läheme teda vaatama, siis saame teada, kelle nägu pisike ka on.

Noppeid Jaanipäevast.

Sel päeval oli ilm väga ilus. Päike rõõmustas oma kohalolekuga pidulisi. Tüdrukud aga lesisid ja veeretasid end murul ńing tundsid rõõmu õuesolemisest.

Jaanituli on aasta kõige olulisem tuli. Jaanituli on sagedasti paik,kuhu koguneti igas vanuses pereliikmetega ühiselt lõbutsema. Nii on tavaks saanud ka meie külas. Õhtul saime kõik oma küla jaaniplatsil kokku. Üheskoos sai kaetud laud ja ega jutustki puudust polnud. Tüdrukud küll veidi võõrastasid, kuid õnneks oli mul ema abiks, kes kohe ühe neiu sülle võttis ja temaga tegelema hakkas.

Jaanitule juures tantsiti (ja mitte ainult noored) ja lauldi. Ei puudunud jaanimängud (jõukatsumine, köievedu ja palju muid huvitavaid mänge) ja jaanirahvas, kes tulid aktiivselt kohe osalema, nii et mängud hakkasid naeru ja naljaga pihta. Kindlasti leidus ka neid, kes hiljem läksid oma sõnajalaõit otsima.

Väga huvitav kogemus oli pliksidele ka tule süütamine, sest sealt nad enam ära minna ei tahtnud. Näitasid oma väikse käega aga tule poole ja olid veidi nõutud. Õnneks ei kippunud nad lõkkele väga lähedale.
Plikside jaanituli lõppes 22.30, kui nad oma vankris tudule jäid. Minu jaanitule lõpetas aga ilm, sest kell 02.00 öösel hakkas tugevalt vihma sadama ja kui ma ükskord vankriga mööda külateed koduni jõudsin (ümbes 1 km.) polnud mu riietel enam ühtegi kuiva kohta ja ka pliksid olid virilad, sest nende kõige magusama une ajal hakkas ema vankriga mööda kruusateed kärutama, mis ei olnud neile kindlasti mitte kõige mõnusam sõit. Õnneks jäid nad oma voodites kenasti kohe tuttu ja rahutus oli unustatud. Meie pidasime rõõmsalt Jaani kodus terrassil edasi.

Kaunist suve kõigile!

Emadepäev.

Et kuskilt maha me ei kukuks,
et valel ajal me ei tukuks,
et oma pead ei tohiks ära lüüa,
ega mingit sodi sisse süüa.
Et poleks näljas, oleks söönud,
et poleks nuttu, oleks rõõmud.
Et alati kui lähme unne,
meil oleks turvaline tunne.
Seda kõike annab ainult tema,
meie armas, kallis - me ainus ema!
Brianna ja Emili. (Issu luuleread)