Jõulud, jõulud, jõulud!

Sel aastal on mul jälle see mõnus jõulutunne.

Ei tea, kas see on tulnud koju toodud jõulupuust, piparkoogilõhnast, jõuluvana ootusest või mind ümbritsevatest kallitest inimestest. Igastahes on see tunne väga mõnus.

Ei saa ju mainimata jätta oma kõige kallimaid päkapikuplikse, kes mu juures ringi siblavad,kogu aeg millegagi tegelevad ja pidevalt millestki lobisevad. Jõulud koos põnnidega on palju huvitavamad ja rõõmurikkamad. Pliksid panevad elu vaatama hoopis teise pilguga ja õpetavad tundma rõõmu igast väiksest asjast, mida meie täiskasvanud kipume tihti unustama.

Kas või see, kui laps kallistab sind ja ütleb: "Emme, kallis oled". Ei ole ju raske lihtsalt kallistada ja öelda teisele, kui kallis ta on. Kui tihti me siis seda oma kallitele inimestele ütleme?

Või siis hommikul kui silmad lahti teen ja ta vaatab sind armsal pilgul ja ütleb: "Tere hommukit, emme" ja annab musi ning kui tahaks veidi veel silmi kinni panna, saan pai ja kutsutakse mind: "Emme, emme lämme tuppa, Emili (Bianna)sooja piima jooma".

Väikestest päkapliksidest on sirgunud juba päris suured ja asjalikud emme pisipikud.

Esimesel pildil siis meie kodu päkapliksid sellel aastal, teised kaks fotot on tehtud eelmisel aastal.

Ja muidugi oskavad meie kodu päkakad olla tõsised või väga vallatud, kavalad või siis jälle väga mõtlikud ning mõnikord kurvad ja veidi ka jonnakad :)

Jõulud veedame looduse rüppes. Ootan juba maale minekut ja ka tüdrukud räägivad pidevalt, millal nad oma Sannat (Sandra) näevad. Loodame siis ka jõulutaati näha, sest päkapikud ju ometi iga päev käivad ja sussi sisse midagi toovad. Vast nad siis ka jõulutaadile on rääkinud, et teda väga, väga Sepatallu 25.12 oodatakse.

KAUNEID LUMISEID JÕULE KÕIGILE!