Noppeid Jaanipäevast.

Sel päeval oli ilm väga ilus. Päike rõõmustas oma kohalolekuga pidulisi. Tüdrukud aga lesisid ja veeretasid end murul ńing tundsid rõõmu õuesolemisest.

Jaanituli on aasta kõige olulisem tuli. Jaanituli on sagedasti paik,kuhu koguneti igas vanuses pereliikmetega ühiselt lõbutsema. Nii on tavaks saanud ka meie külas. Õhtul saime kõik oma küla jaaniplatsil kokku. Üheskoos sai kaetud laud ja ega jutustki puudust polnud. Tüdrukud küll veidi võõrastasid, kuid õnneks oli mul ema abiks, kes kohe ühe neiu sülle võttis ja temaga tegelema hakkas.

Jaanitule juures tantsiti (ja mitte ainult noored) ja lauldi. Ei puudunud jaanimängud (jõukatsumine, köievedu ja palju muid huvitavaid mänge) ja jaanirahvas, kes tulid aktiivselt kohe osalema, nii et mängud hakkasid naeru ja naljaga pihta. Kindlasti leidus ka neid, kes hiljem läksid oma sõnajalaõit otsima.

Väga huvitav kogemus oli pliksidele ka tule süütamine, sest sealt nad enam ära minna ei tahtnud. Näitasid oma väikse käega aga tule poole ja olid veidi nõutud. Õnneks ei kippunud nad lõkkele väga lähedale.
Plikside jaanituli lõppes 22.30, kui nad oma vankris tudule jäid. Minu jaanitule lõpetas aga ilm, sest kell 02.00 öösel hakkas tugevalt vihma sadama ja kui ma ükskord vankriga mööda külateed koduni jõudsin (ümbes 1 km.) polnud mu riietel enam ühtegi kuiva kohta ja ka pliksid olid virilad, sest nende kõige magusama une ajal hakkas ema vankriga mööda kruusateed kärutama, mis ei olnud neile kindlasti mitte kõige mõnusam sõit. Õnneks jäid nad oma voodites kenasti kohe tuttu ja rahutus oli unustatud. Meie pidasime rõõmsalt Jaani kodus terrassil edasi.

Kaunist suve kõigile!