Juubel!

Kallis ema!

Las olla su elus rõõmsad värvid,
Et säraks su silmad kui heledad pärlid.
Et su helisev naer ikka kaugele kajaks,
Et sind vajaksid need, keda sinagi vajad!

Palju õnne, tervist ja armastust!


Aastad mööduvad kiiresti ja kätte jõudis järjekordne tähtis päev omamoodi mõnusa juubelihõngulise numbriga.

Ema juubel sai peetud maal õues. Ilm oli mõnus. See olevat isal juba varem ära tellitud. Kuid ega vihm ja külm poleks meid heidutanud. Ja pealegi, sai ju veidi külmarohtu ka võetud. Põnnid aga pakkisime soojalt riidesse ja nii nad seal ringi vudisid.

Tore oli jälle kogu perega koos olla. Vanemat õde näeb ju nii harva. Ja muidugi, kus naised koos, seal ka mõnus jutuvada käis.
Õnneks oli aktiivseid lapsehoidjaid sünnal palju, nii et sain ka veidi laua ääres istuda ja rahvaga suhelda. Muidu ikka vaatan ringi- üks siin, kus teine? Ja ega nad siis paigal püsi, avastamist õues ju kogu aeg.

Ema ümbritsesid pidevalt kolm maragratti, sest meie ema on (tüdrukud lihtsustasid ja hakkasid manaks kutsuma) üks tõeliselt mõnus vanaema. Nüüd ta meil siis juba 9 kordne mana. Vana-vanaema staatust veel ei ole, sest noored tahavad enne pere loomist ikka ise elu nautida. Eks see õige ka ole. Ja ega õedki taha veel nii noorelt vanaemaks saada.

Ja muidugi, ei saa ju mainimata jätta magusalauda, mis mind sugugi külmaks ei jäta. Kaunis ja mmmmm... maitsev tort. Ma pidin :) sööma nii enda, Eero ja plikside eest. Kuigi (vast siiski õnneks) tüdrukud aitasid veidi ka süüa. Lohutasin end sellega, et järgmisel päeval lähen kepikõndi tegema ja vantsin need liigselt söödud torditükid endast välja.

Minul ja Virvel lõppes aga pidu teistest veidi varem, sest põnnid väsisid. Mässisime nad mõnusasti tekkidesse,sättisime pliksid vankritesse ja nii me siis jalutasime pimedas Nõiale. Õhtu oli külm. Sooja kuskil 10-e kraadi ligi aga õhkus on juba tunda sügise lõhna.

Homme, nagu maal ikka kombeks, saame jälle kõik ema juures kokku, et veidi veel lobiseda ja siis kaugemalt tulnud rahvas koduteele saata.