Talv

HEAD UUT 2010. AASTAT!

Veidi veel ka jõulujuttu.

Kiri jõudis õnneks jõuluvanani, sest Sepal ta igastahes 25.12 oli ja rõõmsalt ka kingitusi jagas. Muidugi pidi ikka luuletuse või laulu esitama, kus sa siis muidu midagi niisama saad. Lapsed olid veidi ära ehmunud kuid kaugemalt olid nõus teda jälgima ja kui kingi saamise aeg käes oli siis koos emme, Maarja või Veikoga olid nõus ka veidi lähemale minema. Kui kink käes oli siis ikka aitäh jõuluvana öeldi ja vaikselt, vaikselt tuli ka laulusõnad :"Oh kuusepuu, oh kuusepuu".

Issi vist kartis jõulumeest, teda ei olnud kuskil näha?????

Jõuluvana tõi peale kinkide veel nii väikestele kui ka suurtele palju rõõmu ja elevust. Eks see jõulumees ikka üks tore mees on.

Nüüd siis aastast uuest.

Kõigepealt see imekaunis muinasjutuline loodus maal. Kõik on ümberringi valge ja aina seda lumekest juurde tuleb. Puud on lookas lumevaiba all, kõik sillerdab ja helendab. Kus väljas üksik puu või post, seal ka kohe ilus ja kõrge lumemüts peas. Kui ma seda looduse ilu imetlema jään, siis hinges on rahu.

Vana aasta sai kenasti ära saadetud ja uus vastu võetud. Seekord võtsime 2010-da aasta vastu õues lõkke ääres šampanjat juues ja ilutulestikku taeva lastes ning seda ilu nautides. Õues oli külm, kraad näitas -15, aga nii mõnusas meeleolus ja tulepaistel ei saanud arugi, et nii külm on. Eerol läks tee kaevamiseks lõkkeni ja peoplatsi kühveldamisele ligikaudu 2 tundi, sest lund ei olnud mitte vähe maha sadanud. Nüüd on aga pliksidel mõnusad teerajad, kus mütata ja mul ka hea, sest ei ole võimalust, et pliksid õues ära kaovad :)

Ka õnne sai valatud. Mis ta ka lubab, seda nagu välja lugeda ei osanud. Omapärane ta igastahes tuli.

Jõulud, jõulud, jõulud!

Sel aastal on mul jälle see mõnus jõulutunne.

Ei tea, kas see on tulnud koju toodud jõulupuust, piparkoogilõhnast, jõuluvana ootusest või mind ümbritsevatest kallitest inimestest. Igastahes on see tunne väga mõnus.

Ei saa ju mainimata jätta oma kõige kallimaid päkapikuplikse, kes mu juures ringi siblavad,kogu aeg millegagi tegelevad ja pidevalt millestki lobisevad. Jõulud koos põnnidega on palju huvitavamad ja rõõmurikkamad. Pliksid panevad elu vaatama hoopis teise pilguga ja õpetavad tundma rõõmu igast väiksest asjast, mida meie täiskasvanud kipume tihti unustama.

Kas või see, kui laps kallistab sind ja ütleb: "Emme, kallis oled". Ei ole ju raske lihtsalt kallistada ja öelda teisele, kui kallis ta on. Kui tihti me siis seda oma kallitele inimestele ütleme?

Või siis hommikul kui silmad lahti teen ja ta vaatab sind armsal pilgul ja ütleb: "Tere hommukit, emme" ja annab musi ning kui tahaks veidi veel silmi kinni panna, saan pai ja kutsutakse mind: "Emme, emme lämme tuppa, Emili (Bianna)sooja piima jooma".

Väikestest päkapliksidest on sirgunud juba päris suured ja asjalikud emme pisipikud.

Esimesel pildil siis meie kodu päkapliksid sellel aastal, teised kaks fotot on tehtud eelmisel aastal.

Ja muidugi oskavad meie kodu päkakad olla tõsised või väga vallatud, kavalad või siis jälle väga mõtlikud ning mõnikord kurvad ja veidi ka jonnakad :)

Jõulud veedame looduse rüppes. Ootan juba maale minekut ja ka tüdrukud räägivad pidevalt, millal nad oma Sannat (Sandra) näevad. Loodame siis ka jõulutaati näha, sest päkapikud ju ometi iga päev käivad ja sussi sisse midagi toovad. Vast nad siis ka jõulutaadile on rääkinud, et teda väga, väga Sepatallu 25.12 oodatakse.

KAUNEID LUMISEID JÕULE KÕIGILE!

Juba käes...

3. advent.

Kuhu see jõulukuu küll kiirustab?

Sai nagu alles advendi esimene küünal süüdatud ja nüüd siis põleb neid juba kolm.

Õnneks on siiski nii palju aega olnud, et jõulupärjad sai ustele ise meisterdatud ning üles pandud ja veidi veel tube kaunistatud.

Mul muidugi juba jõulud südames ja toad vist veidi ülegi ehitud. Aga nagu ma ju olen - (juba emagi ütles, et olin titena nagu väike harakas - kõik mis läikis, see mu silma särama pani) ei suuda midagi kappi jätta, et kõik tuleb

kapist välja võtta ja veidi veel juurde osta ning siis kenasti see tubadesse jagada ja üles riputada.

Väikene jõulupuu sai juba 2. advendil metsast toodud. See nüüd lastetoas olemas. Tuleb nüüd veel otsustada, kas sel aastal suure jõulupuu ka toome.

Käisime täna Kadriorus jalutamas. Küll oli mõnus ilm. Maad kattis valge lumevaip ja taevast lendles lumehelbeid aina juurde. Pliksidele oli see muidugi esimene kord, kus nad lumesajus jalutasid. Nii siis Emili aina vaatas taeva poole suu lahti ja üritas lumehelbeid süüa. Brianna aga vaatas parte ja tantsis neile.

Kui küsisin, mis häält part teeb, tuli Brinnu suust üks kõva häälega öeldud pääks, pääks.

Vestlus: "Tuleb..."

Mina jalutasin 5 meetrit eespool, kui kuulen selja taga Emili häält "Tuleb!" Mina muidugi kohe küsisin "Kes tuleb?" Emili: "Lumi tuleb".

Igastahes rahulikku ja mõnusat advendiaega kõigile.

Veidi ka loodust!

Päev algas sportlikult, ikka kepikõnni tähe all, kuid fotoka pistsin põuetasku ja mõtlesin, et kui mõni ilus koht silma jääb, siis jäädvustan selle. Ja muidugi.... neid kauneid kohti mida klõpsata oli päris palju ja see 1,5 tundi läks rohkem looduse imetlemise peale. Siiski, kui koju jõudsime olime päeva nautlemisega väga rahul.

Kui pool maad oli käidud, näitas Virve meile venitusharjutusi sabale??? Ise oli ta aga väga rahul ja õnnelik. Mina ja Madli aga poseerime Jaaniplatsi välikäimlaukse najal :)

Tagasiteel kohtasin väga armast ussikest, kes oli ära eksinud. Näitasin talle õige suuna ja panin ta kivi juurde ning soovisin kauneid unenägusid. Loodan, et selle kivi juures oli õige kodu ja praegu ta juba tudub mõnusasti.

Ja veel, kes siis muu, kui mu oma õde arvas, et kingib juba ette ära mulle nimepäevaks, vot sellised asjad.....

Ta oli kindel, et saabas toob õnne ja sammal on lihtsalt ju kaunis. Esimest väidet nagu ei usu, kuid sammal oli tõesti ilus.

Siin me aga läheme vanaemale külla. Jalutada on 100 meetrit kuid Emili arvas, et loodust peab nautima ja nii see väike retk kestis meil 20 minutit. Vaene koer, see oli väga ärevil, sest ei teadnud, kas minna Brianna juurde, kes 10 meetrit eespool oli või oodata Emilit, kes rohtu, lehti, jääkirmet ja kõike muud huvitavat vaatama pidi. Lõpuks Leedi lihtsalt sörkis ühe pliksi juurest teise juurde. Ta meil tubli lastevalvur.

Isadepäev

KALLIS ISSU!

ME ARMASTAME SIND VÄGA, VÄGA!!!

MUSID JA KALLID SULLE!!!!

BRIANNA JA EMILI

OLEME JUBA SUURED TÜDRUKUD.

MEILE MEELDIB:

PALJU LOBISEDA

RAAMATUID VAADATA

AJALEHTI SIRVIDA NING KUI VÕIMALIK SIIS KA NEID KÄRISTADA, SEST ON JU HUVITAV KUI ÜHEST PABERIST SAAB KOKKU PALJU.

KLOTSIDEST TORNI EHITADA JA SEE KA KOHE ÄRA LAMMUTADA, ET JÄLLE UUS EHITADA.

KÕIKE ASJU ÄRA PEITA, ET HILJEM NEED JÄLLE ÜLES LEIDA.

TURNIDA, KÕRGUSTESSE RONIDA, LIUMÄEST ALLA LASTA JA ÜLDSE IGASUGUNE LIIKUMINE ON MÕNNA.

MOBIILIGA HELISTADA VÕI SÕNUMEID VÕÕRASTELE TÄDIDELE SAATA.

POTIL PISSIDA. VAHEL KÜLL UNUNEB KUID EMME VÕIKS JU TIHEDAMINI MEELDE TULETADA!

ISE SÜÜA. VAHEL KASUTAME KA SÕRMI, ET TOIT PAREMINI SUHU LÄHEKS.

ISE RIIDEID SELGA PANNA. VAHEL ÕNNESTUB, VAHEL MITTE. TEINEKORD JUHTUB NII, ET ÜHTE PÜKSISÄÄRDE LÄHEVAD MÕLEMAD JALAD. ERITI TORE ON EMME JA ISSI ASJU SELGA JA JALGA PANNA.

OMA LUTT, MILLEST ME VEEL EI LOOBU. VAJAME SEDA MAGAMISE AJAL.

Õepoja sünna.

Enrico - Leo

2

Palju, palju õnne Enricole, tema emmele ja issile!

21. oktoobril kutsuti tüdrukud ( muidugi ka emme ) Juku mängumaale Enrico sünnipäeva tähistama. Tore vaheldus kodustele sünnipäevadele, sest kõik ju uus ja huvitav ja mis põhiline, keegi ei rabanud teiselt mänguasja ära, ega tulnud kaebama: "minu oma, minu oma". Piisas kolmest liumäest, kiikedest, autodest, kööginurgast ja klotsidest. Me saime vahepeal isegi ilma lasteta kohvi juua ja neid eemalt jälgida.

24. oktoobril tulime ema juurde ja seal oli väike pidu - koogi ja joogiga.

Eks see sünnipäev on üks tore ja rõõmus päev! :)