1. päev tutvusime lasteaiaga, mängukaaslastega, õpetajaga. Kõik oli väga kena. Pliksidel kõik uus ja huvitav. Kohe läksid mänguasju uurima ja muidugi mängida on ju mõnus. Üldmulje rühmast oli nii enam-vähem ok. Õpetajad on eakamad ja väga toredad - eriti üks neist tundus nii mõnusalt vanaemalik.
2.päev jäid pliksid 1,5 tunniks ilma emmeta lasteaeda. Mulle juba tundus, et näe kui hea, probleemi ei ole, sest tüdrukud läksid mängima ja minust välja ei tehtud. Kui aga lastele järgi läksin siis selgus, et Brianna tegi ikka kõvemat häält, sest emmet ju polnud kuskil. Ja kui ta siis mind nägi hakkasid tal lihtsalt pisarad voolama. Ei tea, mis ühe väikse lapse mõte küll oli kui ta avastas, et ei ole emmet ega issit. Õnneks ei ole ta siiski päris üksi, vaid omadest on ju kõrval siiski õde. Emili aga mängis sel hetkel laua taga ja tema ei kiirustanud sülle, vaid viis rahulikult oma mängu riiulile ja tuli siis riidesse panema. Sel hetkel mulle tundus, et ta nagu oli veidi solvunud, kuid kui juba riides olime, hakkas ta kohe oma päevast muljetama.
Kodus liumäel SIU
3. päev algas meil lahtiriietumine juba vesiselt. Brianna tihkus nutta ja teatas, et tema lasteaeda ei taha minna ja emme tuleb ka. Lõppes see siis sellega, et mina lahkusin lasteaiast Brinnu nutt kõrvus kajamas. See ei olnud sugugi hea tunne. Nii palju erinevaid emotsioone ja mõtteid käis peast läbi. Oli hetk, kus ma mõtlesin, et lähen ikka rühma ja rahustan ta maha. Sealsamas ma ju teadsin, et kui lähen siis pikendan ainult seda hüsteerilist nuttu. Issand kui raske mul see hetk oli. Juba tundus mulle, et kui ma kauem rühma ukse taga passin ja kurbi mõtteid mõtlen, hakkan ka ise nutma ja ... nii ma siis lõpuks otsustasin, et tulen koju ja kõik saab korda.
Kui lastele järgi läksin kordus sama, mis eelmisel päeval. Briannal ikka silm märg ja Emili nagu muuseas tuli esikusse ja noh, kui koju siis koju. Õpetajalt sain aga teada, et ka Emilil tuli väike nutuhoog peale, kuid see oli kiiresti möödunud.
4. päeva hommikul aga Brianna keeldus riidesse panemast ja lasteaeda minemast. Ütles, et emme tuleb ka lasteaeda ja kui mina seletasin, et pean tööle minema, öeldi lihtsalt: "emme ei tohi tööle minna." Nii algas meil hommik. Saime siis kuidagi riidesse ja lasteaia väravast sisse, kui Brianna samm väga, väga aeglaseks muutus. Isegi Emili hakkas hüüdma: Binnu, tule juba, ootame. Seekord oli pisaraid õnneks vähem, sest lapsed hakkasid sööma ja seda tegid ka minu pliksid. Brinnu silmis oli küll palve, et emme temaga oleks, kuid elu on karm ja kahjuks peab juba 2 aastane laps seda tunda saama.
Nüüd on siis nii, et kui mina hakkan rääkima, et homme läheme jälle lasteaeda, et seal on ju tore, palju huvitavaid mänguasju ja toredad poisid, tüdrukus ja õpetajad jne.... on Briannal kindel EI sõna ja pisargi kerge tulema. Emili kuulas meie juttu ja kostis siis selle peale:"Mina lähen siis üksinda lasteaeda, kui Binnu ei tule". Mul oli kohe veidi kergem, et ei pea kahte last moosima hakkama ja kas see siis ka aitab?
Lasteaias riidesse panemas.
Homme on siis see päev, kus nad esimest korda lasteaias magavad. Nii loodan, et nad väga protestima ei hakka. Eks siis paistab, kuidas läheb.
Siin esimene värvitöö lasteaias.
