02.09.09

Kartulivõtt.

Käes on kartulivõtu aeg!
Hommik on veidi pilves. Huvitav, kas ka see aasta sajab vihma?
Aga ei. Seekord on taevas pilves ja puhub mõõdukas soe tuul. Korv kätte ja kartuleid korjama! Mulle on see üks meeldivamaid töid põllul. Muidugi ainult siis kui kartulivõtt ei toimu talgu-korras.
Lapsed jäid koju ja said oma liivakastis mängida ja lihtsalt õues olemist nautida. Eks järgmine aasta saavad omale ämbrid ja mul kohe kaks abimeest olemas.
Põllult leidsime ka huvitava kujuga kartuleid. Neist mõned ka jäädvustatud.
Üldiselt oli värskes õhus mõnus tööd teha.

29.08.09

Aeg lendab linnulennul.

Aasta ja pool on täis sellest ajast kui sündisid nii kaua oodatud beebipliksid. Sellesse aega on jäänud palju erinevaid emotsioone, nii halbu kui häid. Eriti raske oli see esimene pool aastat, kui ma ise olin väga haige ja ei suutnud kuidagi näha seda õnne, mis mulle antud oli. Ju siis olin ma mässitud oma tumehallidesse pilvedesse, kus harva juhtus päike olema. Siiski saan nüüd öelda, et ma olen üks väga õnnelik inimene,

sest mul on väga tubli mees, kes hoolitses nii minu kui ka imetillukeste tütarde eest.
Ja veel õde Virve, kes oli kui kanamamma, kes mu pisikesed tipsud oma kaitsva tiiva alla võttis...
Ja muidugi veel tublid abistajad - mu ema ja õetütar Kättli.
Ei oska ja vast ei ole ka piisavalt neid häid sõnu, mida kõike ütlema peaks, kuid südames olen ma neile selle hoolitsuse ja armastuse eest ülimalt tänulik!

Nüüd on meie kodus palju päikest, on rõõmsameelsed pliksid, kes enamjaolt naeravad, kuid kes oskavad ka jonnida ja oma nõudmisi esitada. Nõudmistest esikohal on hüüdmised: anni-anni, oue-oue ja ommo-ommi. Need on siis vanni, õue ja kommi. Neid me nõuame iga päev ja kui kohe ei saa, siis läheb nägu mossi küll.
Õues on meil lemmik kohaks saanud liivakast. Emili muidugi arvab, et kühvliga või ämbriga võiks liiva ikka suhu ka kallata ja et väikesed kivid kõlbavad söögiks imehästi.

Meeleldi nad veel lesivad murul ja seal nad siis ennast veeretavad - näod õnnelikud peas.
Lemmikmängudeks on meil peitus ja pallimängud. Peidame ennast kõikvõimalikesse kohtadesse või paneme endale rätiku pähe ja oleme jälle peidus. Piisab ka sellest, kui käed silmade ette panna ja silmad kinni pigistada ja hüüda:kuk-ku,kuk-ku.

Hetkel on käsil tõsine ettevõtmine – pissipotil käimine.
Meie on ta olnud selline:
I etapp - ikka püksi pissimine
II etapp – põrandale poti kõrvale pissimine
III etapp- teise tuppa pissimine siis emmele teadvustamine piss- piss.
IV etapp – püksi ja potti pissimine
V etapp – rohke potti pissimine, kuid põrandale ja püksi juhtub ka tulema.
VI etapp – ???????
Loodan, et see viimane on iseseisvalt potil käimine.

Ah jaa, siis veel selline huvitav asi nagu streigipiss. Kui jonnime ja oma tahtmist ei saa, siis laseme püksi. Sellised lood siis pissil käimisega.

Juttu on meil ka palju. Emili kordab järgi kõiki sõnu, Briannal rohkem pudikat, kuid tulevad ka sõnad. Huvitav on nende omavahelist juttu kuulata. Aru nad igastahes üksteisest saavad.

Söömisega saame juba kenasti hakkama. Vahel juhtub ikka suust mööda minema aga küll me õpime veel.

Jõudu ja jaksu kõigile emmedele oma kluttide ja plikside kasvatamisel!

06.07.09

Inglid ja imed.

Täna juhtus taas kord suur ime - siia maailma sündis üks kallis ja armastatud lapsuke oma vanemaid, õdesid ja teisi kalleid inimesi enda saabumisega rõõmustama. Minu õe peres on kasvamas armas tüdrukutirts, kes arvas, et kosub emme kõhus tugevaks nelja kiloseks trullaks(4,190g.). Kolm õde said endale veel ühe õe ning minu pliksid ootavad uut mängukaaslast juba pikkisilmi.
Ise olen väga õnnelik, et juures on veel üks lapsuke. Ootasime kõik teda ju nii väga . Eks nüüd paistab, kas temast traageldis ka saab, sest kõhus ta küll diskotas nii, et õe kõht tundus vahel väga suur mügarik, mis hetkega võis jälle muutuda suureks lainetuseks.
Mis aga nimeks tuleb, seda me veel ei tea.
Homme läheme teda vaatama, siis saame teada, kelle nägu pisike ka on.

26.06.09

Noppeid Jaanipäevast.

Sel päeval oli ilm väga ilus. Päike rõõmustas oma kohalolekuga pidulisi. Tüdrukud aga lesisid ja veeretasid end murul ńing tundsid rõõmu õuesolemisest.

Jaanituli on aasta kõige olulisem tuli. Jaanituli on sagedasti paik,kuhu koguneti igas vanuses pereliikmetega ühiselt lõbutsema. Nii on tavaks saanud ka meie külas. Õhtul saime kõik oma küla jaaniplatsil kokku. Üheskoos sai kaetud laud ja ega jutustki puudust polnud. Tüdrukud küll veidi võõrastasid, kuid õnneks oli mul ema abiks, kes kohe ühe neiu sülle võttis ja temaga tegelema hakkas.
Jaanitule juures tantsiti (ja mitte ainult noored) ja lauldi. Ei puudunud jaanimängud (jõukatsumine, köievedu ja palju muid huvitavaid mänge) ja jaanirahvas, kes tulid aktiivselt kohe osalema, nii et mängud hakkasid naeru ja naljaga pihta. Kindlasti leidus ka neid, kes hiljem läksid oma sõnajalaõit otsima.

Väga huvitav kogemus oli pliksidele ka tule süütamine, sest sealt nad enam ära minna ei tahtnud. Näitasid oma väikse käega aga tule poole ja olid veidi nõutud. Õnneks ei kippunud nad lõkkele väga lähedale.
Plikside jaanituli lõppes 22.30, kui nad oma vankris tudule jäid. Minu jaanitule lõpetas aga ilm, sest kell 02.00 öösel hakkas tugevalt vihma sadama ja kui ma ükskord vankriga mööda külateed koduni jõudsin (ümbes 1 km.) polnud mu riietel enam ühtegi kuiva kohta ja ka pliksid olid virilad, sest nende kõige magusama une ajal hakkas ema vankriga mööda kruusateed kärutama, mis ei olnud neile kindlasti mitte kõige mõnusam sõit. Õnneks jäid nad oma voodites kenasti kohe tuttu ja rahutus oli unustatud. Meie pidasime rõõmsalt Jaani kodus terrassil edasi.

Kaunist suve kõigile!

12.05.09

Emadepäev.


Et kuskilt maha me ei kukuks,
et valel ajal me ei tukuks,
et oma pead ei tohiks ära lüüa,
ega mingit sodi sisse süüa.
Et poleks näljas, oleks söönud,
et poleks nuttu, oleks rõõmud.
Et alati kui lähme unne,
meil oleks turvaline tunne.
Seda kõike annab ainult tema,
meie armas, kallis - me ainus ema!
Brianna ja Emili. (Issu luuleread)